|
|
|
| 17. juuni 1988 |
|
Eestimaa Rahvarinde Ajutine Algatuskeskus korraldab Tallinna Lauluväljakul nn kohtumise NLKP XIX konverentsi delegaatidega. See rahvarinde Moskva-suunalise tegutsemise avalöök. Samas on see protesti- ja usaldamatuse avaldus EKP-le mis ähvardab lõppeda sügava poliitilise kriisiga. Vaino “valitud” nomenklatuur ei julge tulla. EKP esindavad vaid mõned enam-vähem eestimeelsetena tuntud inimesed. Kuid see ei aita. Tallinna Linnakomitee ideoloogiasekretär Enn-Arno Sillari kõne sisuliselt vilistatakse välja. Öölaulupidude vaimus lehvivad endastmõistetavusega sini-must-valged lipud.
Karl Vaino lahkumine on Rahvarinde esimene suur poliitiline võit. Üritusest kujuneb 150 000 inimese osavõtul poliitiline manifestatsioon, mis on ühtlasi toetusavaldus IME-le, Rahvarindele ja Loomeliitude Ühispleenumile. Nõutakse perestroika ja glasnosti elluviimist. Siiralt rõõmustatakse Vaino Väljase saabumise üle. Mehe, keda Indrek Toome meenutab karmikäelise aparaaditöötajana, ja Lauristin tüüpilise apparatšikuna – „raudmehena”, peamine kapital on, et ta saadeti väidetava eesti-meelsuse pärast Eestist ära ja ta pole oma mainet parteitööga viimasel kümnendil määrinud. Hindrek Mere arvates ja kogemuse põhjal olid 1970 ja 1990 aasta Väljas kaks eri inimest – 1970 aasta Väljas oli veendunud kommunist (Meri 2008)
Kontrast Vainoga on väga suur. EKP-l on tema valimisega ja õnne partei elab sügisel üle oma ainsat, kõigi aegade nimetamisväärsemat ning viimaseks jäävat populaarsuse tõusu.
Rõõmupeo kohal hõljub veel vägivalla vari. Akadeemik Parmasto: 1988. aasta juunis ei puudunudki kuigi palju, et Karl Vaino oleks tankid lauluväljakule saatnud, et ajada laiali esimest suurt rahvakogunemist, mis toimus 19. parteikonverentsi delegaatide toetuseks. Pole kahtlustki, et Naan teadis N. Liidu telgitagustest tunduvalt rohkem kui keskmine eesti haritlane. http://vana.www.postimees.ee:8080/leht/99/02/22/varia.htm
|
|
